Minu väike valem heaks tujuks

Nagu nii mõnigi teab, et tunda õnne ja rõõmu, peame ka kogema ebaõnnestumist ja kannatust.
Näiteks minu tartuskäik: mida pikemaks see venis, seda katastroofilisem see tundus. Ja milline emotsioonide vaheldus. Ühel hetkel on nutt kurgus, teine hetk aga mõtled, et kõik tundub nii tühine ja tuim. Inimesed kes tavaliselt toovad rõõmu süngesse päeva on muutunud massiks, ei oskagi kuskilt seda positiivsust välja kookida. Üksinduses ja rahus on isegi parem aega veeta, kui seltskonnas, kus lärm on nii vali, et sa ei kuule ennastki mõtlemas. Üksi olemise aega on tõesti vaja, kuid aga see mõjub erinevalt, vastavalt ümbrusele. Täna vara hommikul kui mõtlesin varakult tagasi koju saabuda, oli ehk algul isegi huvitav vaadata kõiki neid tormavaid tudendeid, kes autoga, kes jalgsi. Aga ilmselgelt seda tundide viisi tehes, väljas külmetades, see enam nii rõõmu ei pakkunud. Väike soojendus sõit ja patareide laadimine kulus mulle tõesti ära. Kangekaelsuse mõttes läksin ma ikkagi lõpuks häälega Tallinna, erinevalt hommikust, päeval nad juba sõitsid sinna suunas. Terve tee sain oma mõtteid koondada ja selgusele jõuda, mis ikkagi toimub - ega selgusele ma ei jõudnud. Visati veel ukse ette ka ära ja ma jõudsin ennast korda teha ja riided vahetada, ja pidin ekasse kiirustama. Maalisime täna üht lahedat tüüpi, kes samal ajal visandas kaustikusse sketše meist. Alustasin soojade ja külmade pastelsete toonide kombineerimisest. Tegin vaba kaega õrna värvikihiga mehe kujutise piirid, mis nägi ka hilisema värvi katteta ka igati värske välja oma pruunides toodides. Valisin teadmatult aina erksamaid verve, kuni mu paletil olid põhilisteks värvideks tibu kollane, punane, lilla ja roheline - sellised eriti puhtad ja erksad. Nägu tuli eriti mõnus, see pole küll preagu veel täiesti välja maalitud, kuid sellel on varvidega mängides, varjuline vorm. Mida edasi, seda erksamaks: kui hallidest teksad said roosa helgi ja must habe sai rohelise varjundi ja oranzi highlighti. Kohtasin ka nii mõnda koolikaaslast akadeemias, mõnda polnud näinud lausa kauem kui nad kooli lõpetasid. Kutsuti ka muuseas peole, mis seal täna toimub. Ma leidsin, et mulle aitab pidudest. Tagasiteel koju ma lükkasin klapid kõrva ja raadiost tuli järjest häid lugusid, üks parem kui teine. Trollis ma isegi kergelt tantsin muusika saatel, ignoreerides inimesi ja seda et tegelikult oli buss puupüsti täis. Ei märganud piletikontrollijaid, enne kui nad maha läksid - nad ilmselgelt ei tundnud ka minu vastu huvi. Trollis õõtsudes sain ma ka uue idee moekunsti eksamiks ning ma arvan, et see jääb ka lõpuks püsima. Sodisin mõned kavandid ka üles peale seda, kui ma õega jalutamas käisin. Ta rääkis mulle kui palju ta mind vahepeal igatses ja jutustas mulle hulgaliselt asjadest mida vahepeal tegi. Ma nagu ei sobiks siia maailma, justkui oleks võõrkeha, aga ometi ma olen nii sarnane teistele. Ma nutan, ma naeran, ma armastan, ma vajan lähedust, ma olen ükskõikne, ma olen vastik, ma võtan elust mis võtta annab või jätan kaardid välja käimata.. ja tunnen ka häbi, argust ning kartust, et ühel hetkel kõik võib kaduda. Ei ole asjata elatuid hetki, sest nende mõte ei pruugigi selguda preagu. Lihtsam on taluda teadmatust, kui saada teada, et su kahtlused vastavad tõele.
..olen nii diip ja ma olin unustanud, mis tunne on olla armukade.