Just for the fun

Matemaatika proovieksamiks valmistumine on täies hoos. Isegi kõik vanad matemaatika vihikud tõstsin kapist alla, mis on aastate jooksul alles jäänud. Vihikutega on see, et peale kõige sissekirjutatu leiab sealt ka palju paberilehti kirjavahetuste, joonistuste, emoteemaga.. Mõnikord on need paberilehed isegi vastavuses aine teemaga. Tõesti kasulik leid oli eelmise aasta matemaatika ülemineku eksam. Leidsin ka ühe luuletuse kuskilt vahelt, mille kirjutasin aastaid tagasi ja see on lausa nii irooniline ja hale, et ajas mind ennaskti naerma. Irooniline on näha isikut ja leida temale kirjutatud luuletus samal päeval.

Mu hing on lõhenenud,
me suhe on pea et purunenud
ning mina ikka põgenen meist.
Vajaksin eluviisi, hoopis midagi teist.

Ma igatsen su kutsika ilmet,
justkui ootaksin imet:
tänu millele me oleksime jälle koos
ja ei langeks mitte üks roos
võõralt mehelt mu ukse lävele

ning pane tähele !
Tõde, mis haiget tegi sinule
on lausa piinav, sisemust rebestav minule

pisarad voolavad päevast päeva
mõistes, et pole näinud vaeva
mitte piisavalt, et muuta end
kõik see näidend
meie vahel, meie ümber..
kuid sa muutumatuks jääd, vaikib ka su hääletämber.

Koos olles sa seisad meelsamini vaikides,
kuulates. Su kõrval lõpmatult rääkides,
kui sa lõpuks võtad mul ümbert kinni
ning sinult seejärel ei saa ma silmi.

Harjuda tegelikult võiks ju vaikusega
sina lepiksid suudluse ja paitusega
mille järel tunduks kõik helgem
ja maailmapilt oleks nähtav, selgem

Taeva maaliksin siniseks ja pimestatud päike,
kaob torm mu südamest ja äike
pikseid väljapoole lööb.
Meid valvab tähistaevas, miljardid silmad öös.
Kas poleks perfektne, meie kaks
ja nii alatiseks ?

Kohutav, kas pole ?
Hea, et ma peidan oma "luuletusi" veidrates kohtades peidus, niiet keegi nende lugemiseni ei jõua ja ma isegi unustan nende olemasolu kuni need aastad hiljem juhuslikult avastan