mis toimub?

kevadväsimus ? ületöötamine ? tüdimus? segadus ? masendus..
Sellistel juhtudel on kõige lihtsam emotsioonitus, kuid ka siis inimesed paanitsevad.
Inimesed on ümberringi nii tusased, väsinud ja hajameelsed.

Kõige jubedam on see, et see nakatab.

Just for the fun

Matemaatika proovieksamiks valmistumine on täies hoos. Isegi kõik vanad matemaatika vihikud tõstsin kapist alla, mis on aastate jooksul alles jäänud. Vihikutega on see, et peale kõige sissekirjutatu leiab sealt ka palju paberilehti kirjavahetuste, joonistuste, emoteemaga.. Mõnikord on need paberilehed isegi vastavuses aine teemaga. Tõesti kasulik leid oli eelmise aasta matemaatika ülemineku eksam. Leidsin ka ühe luuletuse kuskilt vahelt, mille kirjutasin aastaid tagasi ja see on lausa nii irooniline ja hale, et ajas mind ennaskti naerma. Irooniline on näha isikut ja leida temale kirjutatud luuletus samal päeval.

Mu hing on lõhenenud,
me suhe on pea et purunenud
ning mina ikka põgenen meist.
Vajaksin eluviisi, hoopis midagi teist.

Ma igatsen su kutsika ilmet,
justkui ootaksin imet:
tänu millele me oleksime jälle koos
ja ei langeks mitte üks roos
võõralt mehelt mu ukse lävele

ning pane tähele !
Tõde, mis haiget tegi sinule
on lausa piinav, sisemust rebestav minule

pisarad voolavad päevast päeva
mõistes, et pole näinud vaeva
mitte piisavalt, et muuta end
kõik see näidend
meie vahel, meie ümber..
kuid sa muutumatuks jääd, vaikib ka su hääletämber.

Koos olles sa seisad meelsamini vaikides,
kuulates. Su kõrval lõpmatult rääkides,
kui sa lõpuks võtad mul ümbert kinni
ning sinult seejärel ei saa ma silmi.

Harjuda tegelikult võiks ju vaikusega
sina lepiksid suudluse ja paitusega
mille järel tunduks kõik helgem
ja maailmapilt oleks nähtav, selgem

Taeva maaliksin siniseks ja pimestatud päike,
kaob torm mu südamest ja äike
pikseid väljapoole lööb.
Meid valvab tähistaevas, miljardid silmad öös.
Kas poleks perfektne, meie kaks
ja nii alatiseks ?

Kohutav, kas pole ?
Hea, et ma peidan oma "luuletusi" veidrates kohtades peidus, niiet keegi nende lugemiseni ei jõua ja ma isegi unustan nende olemasolu kuni need aastad hiljem juhuslikult avastan

Killukesi miniketsu dialoogidest

Kõigi lemmik stoori..
3 aastane Lana siseneb mu tuppa, kui me Assega proovisime filmi vaadata. Õde tuli Asse kõrvale ja pani mõlemad tema käed ümber minu.
Asse : No kas nüüd on kõik Hästi?
Lana vaatab sellise kahtlustava näoga ja lausub: Ei, teil on riided seljas.
***
Mul on külas Siim ja Asse. Tuleb lana, hüppab Assele sülle ja karjub: Lähme mürame teises toas !
See oli loomulikult Tuisk, kes selle kõik nilbeks pööras.
***
Mõni aeg tagasi käisin õel lasteaias järgi.
Tema räägib: Tead, ma ütlesin ükskord Assele, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks.
Mina: Või nii ?
Tema: Ja ta ei tulnudki
Mina: Aga miks sa siis seda tegid ?
Tema: Ma ei tahtnud teda enam sinuga näha
Ma ei tegele oma poisssõprade maha jätmisega, mul on väike kloon, kes teeb seda minu eest.
***
Lana: Tahan minna Johanna kohvikusse!
Mina: Ei, ma küpsetan täna kooki, kirssidega. Pealegi Johanna töötab nüüd ju Tartus.
Lana: mina ei söö ju rosinaid
Mina: Mis rosinatest sa veel räägid ?
Lana: Kui viinamari kuivab ära, muutub ta mustikaks. Mustikaid mina ei söö
Mina: mustikad ? äkki sa mõtlesid rosinaid ?
Lana: Oi , meelest läks.
Mina: Aga kook on ju kirssidega.
Lana: Noh, neid ma ka ei söö siis.
***
Täna käisin jälle tal järgi lasteaias
Lana: Ma tahan Basseini ujuma
mina: Täna ei saa, Marek tuleb mu arvutit parandama.
Lana: Milline Marek?
Mina: See suure kõhuga, keda meie kutsume Õudikuks ja kellele sina kalamagneti kinkisid laupäeval
Lana: Aaa, aga teine Marek oli ju ka, tema oli õhuke ja teda ma kartsin.

täpselt sama loogiline mina.

garf ütleb:
ma arvan, et sa siiski kiirgad midagi erilist
Ketsu ütleb:
kukkusin väiksena tuumareaktorisse
..nüüd kiirgan
garf ütleb:
hmm
kõlab loogiliselt

Teatime at five.

Tegin juustukooki kirssidega, mis nüüd jahtub ahjus. Helistasin mõned sõbrad läbi, kutsusin homseks külla, et veeta veidi aega tsiviliseeritud inimeste kombel. Kõige naljakam on muidugi see, et need on inimesed kellega ma vist olen kõige rajumad peod maha pidanud. Ja nüüd veel ilmus välja August (mäluaugust nagu ta end nimetab) kes lubas terve koogi ära süüa..

.. nüüd mõtlen, peaks teisegi koogi lisaks tegema

Kompleks - see on üks jube omadus, see kisub su kaasa ja võib hävitada täielikult.
Ma vahel ei mõista neid, kes saavad aru kui põhja nad on läinud ja jätkuvalt ei püüa midagi parandadaendi elus. Nad pidem tormavad päästma teisi, mitte ennast uppumise äärelt. Ometigi nad tegelikult tahavad paraneda, aga nad ei tea kuidas: neile tuleb ulatada käsi.

Minu väike valem heaks tujuks

Nagu nii mõnigi teab, et tunda õnne ja rõõmu, peame ka kogema ebaõnnestumist ja kannatust.
Näiteks minu tartuskäik: mida pikemaks see venis, seda katastroofilisem see tundus. Ja milline emotsioonide vaheldus. Ühel hetkel on nutt kurgus, teine hetk aga mõtled, et kõik tundub nii tühine ja tuim. Inimesed kes tavaliselt toovad rõõmu süngesse päeva on muutunud massiks, ei oskagi kuskilt seda positiivsust välja kookida. Üksinduses ja rahus on isegi parem aega veeta, kui seltskonnas, kus lärm on nii vali, et sa ei kuule ennastki mõtlemas. Üksi olemise aega on tõesti vaja, kuid aga see mõjub erinevalt, vastavalt ümbrusele. Täna vara hommikul kui mõtlesin varakult tagasi koju saabuda, oli ehk algul isegi huvitav vaadata kõiki neid tormavaid tudendeid, kes autoga, kes jalgsi. Aga ilmselgelt seda tundide viisi tehes, väljas külmetades, see enam nii rõõmu ei pakkunud. Väike soojendus sõit ja patareide laadimine kulus mulle tõesti ära. Kangekaelsuse mõttes läksin ma ikkagi lõpuks häälega Tallinna, erinevalt hommikust, päeval nad juba sõitsid sinna suunas. Terve tee sain oma mõtteid koondada ja selgusele jõuda, mis ikkagi toimub - ega selgusele ma ei jõudnud. Visati veel ukse ette ka ära ja ma jõudsin ennast korda teha ja riided vahetada, ja pidin ekasse kiirustama. Maalisime täna üht lahedat tüüpi, kes samal ajal visandas kaustikusse sketše meist. Alustasin soojade ja külmade pastelsete toonide kombineerimisest. Tegin vaba kaega õrna värvikihiga mehe kujutise piirid, mis nägi ka hilisema värvi katteta ka igati värske välja oma pruunides toodides. Valisin teadmatult aina erksamaid verve, kuni mu paletil olid põhilisteks värvideks tibu kollane, punane, lilla ja roheline - sellised eriti puhtad ja erksad. Nägu tuli eriti mõnus, see pole küll preagu veel täiesti välja maalitud, kuid sellel on varvidega mängides, varjuline vorm. Mida edasi, seda erksamaks: kui hallidest teksad said roosa helgi ja must habe sai rohelise varjundi ja oranzi highlighti. Kohtasin ka nii mõnda koolikaaslast akadeemias, mõnda polnud näinud lausa kauem kui nad kooli lõpetasid. Kutsuti ka muuseas peole, mis seal täna toimub. Ma leidsin, et mulle aitab pidudest. Tagasiteel koju ma lükkasin klapid kõrva ja raadiost tuli järjest häid lugusid, üks parem kui teine. Trollis ma isegi kergelt tantsin muusika saatel, ignoreerides inimesi ja seda et tegelikult oli buss puupüsti täis. Ei märganud piletikontrollijaid, enne kui nad maha läksid - nad ilmselgelt ei tundnud ka minu vastu huvi. Trollis õõtsudes sain ma ka uue idee moekunsti eksamiks ning ma arvan, et see jääb ka lõpuks püsima. Sodisin mõned kavandid ka üles peale seda, kui ma õega jalutamas käisin. Ta rääkis mulle kui palju ta mind vahepeal igatses ja jutustas mulle hulgaliselt asjadest mida vahepeal tegi. Ma nagu ei sobiks siia maailma, justkui oleks võõrkeha, aga ometi ma olen nii sarnane teistele. Ma nutan, ma naeran, ma armastan, ma vajan lähedust, ma olen ükskõikne, ma olen vastik, ma võtan elust mis võtta annab või jätan kaardid välja käimata.. ja tunnen ka häbi, argust ning kartust, et ühel hetkel kõik võib kaduda. Ei ole asjata elatuid hetki, sest nende mõte ei pruugigi selguda preagu. Lihtsam on taluda teadmatust, kui saada teada, et su kahtlused vastavad tõele.
..olen nii diip ja ma olin unustanud, mis tunne on olla armukade.

Perfection is overrated anyway

I think I'm pretty awsome, altough I don't have a picture with Jack
But If I want, I can be Jack

Kurgjärve

Mida suurem miinus, seda kiiremini akud tühjaks saavad. Mõned kaadrid olid veel, aga millegi asjalikuni ma ei jõudnud.