Ma ei oska enam asjadele seletusi leida, olen ummikus mingil määral.
On vaja palju et üllatada, on vaja veel rohkem, et endast välja ajada. Vahel mõlemat korraga, et murduda. Varem ma mõtlesin, et asi on karmas, aga tundub et inimestel on õigus, kui väidavad, et teen kõike valesti. Kas perfektsus, või siis pigem keskpärasus on siis tõesti nii oluline?

Inimeste nahaalsus suudab mind veel vahel üllatada