Indigolapsed ja Avo Tamme

Selle nädalavahetuse kõige kordaläinum üritus. Ei kahetse karvavõrdki seda, et Tartust varem ära tulin selle jaoks. Seda kontserti on raske sõnadesse panna, aga see mõjus.

57 sekundiga pasun valmis meisterdada on võimas.
Peale kontserti läksime Roosikrantsi hostelisse aftekale.


Hommikul läksime Jaanika juurde, kust me ta õega pidime esimese trolli peale minema.
Tark Johanna oli loomulikult valet päeva vaadanud ja me lõpuks ikka läksime taksoga.

Nii tore..

Ma sain sel aastal esimest korda rulluisud jalga. Nii võõras tunne oli sõita, kuid ma nautisin iga sekundit. Isegi see hetk kui taksojuht mind peaaegu alla ajas ei heidutanud mind, sest Tallinnas on see tavaline. esimeses klassis oli mul vist kõige tõsisem kokkupõrge autoga, sain autolt laksu ja veeresin mõned korrad veel auto ees. Ja siis ka kukkus autojuht veel sõimama, kui õuealal kihutas ja inimesi tähele ei pane. Tõusin püsti ja läksin trolli peale, pensionäärid ahhetasid, tahtsid mulle kiirabi kutsuda. Mina aga kangekaelne läksin trenni. Parajalt valus oli, ja mu keha oli lilla lauguline sinikatest. Emale ma valetasin, et kukkusin trennis.

Pinginaabril on ka armastus pähe hakanud, ta kohe särab. Kevad on temasse ulakuse ja krutskid kohe eriti esile toonud. See on isegi tore, saab veeldi rohkem naerda.

Küpsetan kooki ja õpin ajalugu (9 kriisi detailsusteni)