Uus kümnend, algas kolmas, täiesti uus look.

Enne oma sünnipäeva lõikasin ma oma patsid maha performance käigus, mis algselt näis vaid inimeste piinamisena välja. Ma ise küll videot pole näinud, aga jälgides publikut ja kuuldes järelkaja oli seda üpris valus vaadata ja kuulata. Kontaktmikrid ja võimendid on toredad asjad, mis sai ühendatud juusteharja külge, millega kammisin juukseid, paraku viimast korda sellise vaevaga. Muide, kui te ei taha asjatult jõudu raisata, siis ärge proovige juuksurikääridega tihedaid patse maha nüsida, eriti kui on vaja aega säästa.
Kuna mu look on teine, olen ma ise ka kuidagi endast ära, pole enam päris see. See vajab harjumist.
Hommikutundidel ei leidnud ma enam midagi targemat teha, kui kaua edasi lükatud blogi ümberkujundamise käsile võtta. Muutused on head, kuid ma loodan, et see püsima ei jää ajutise kiire tööna, mis asendab poolteist aastat siin ilutsenud lumiseid alpe. Sest no kaua võib.

Üksi, seisan ma..

Nii ma istun siin ja kuulan Virmaliste Naeru, umbes 30ndat korda.

Graafika, anatoomia, joonistamise hindamised läbitud. Tulekul hindamised on veel skulptuuris, üldkompositsioonis ja IDK-s ja kaasaegse kunsti küsimustes.

4 referaati ja essee on vaja ära viia ja kultuuriajaloo referaat on vaja veel lõpetada.

Ja nüüd vaatepilt kell 9 hommikul, enda toa aknast kargele talvehommikule.