Kõik algab nagu uuesti

Alustad algusest õpinguid, su ümber on palju uusi nägusid, eelkõige õppejõud, keda sa oled põgusalt silmanurgast märganud kunstinäitustel ja kuulnud nende nimesid. Nüüd on see moment kui sa suudad ka näo ja nime kokku viia.
Meie kursusel on 24 õpilast, 2-s grupis. Enamik inimesi keda ma teadsin enne õppe algust on A-grupis. Mina lootusetult perekonnanime järgi jäin B-gruppi. Peale poolteist nädalat olen enamvähem meelde jätnud pooled nimed, niiet ma viin ka nägudega kokku. Enda rühmas kindlasti, teises rühmas ma teadsin niigi pooli nägusid.
Tunniplaan on ka muidu üpris nõme, vahepeal on ühe-kolme tunnised pausid loengute/tundide vahel. Kõige julmem tund on meil siiani anatoomiline joonistamine, kes teab, see teab. Sellega seoses peame mingi hetk ära käima Tartus anatoomia osakonnas - tahaks näha juba nõrganärvilisi tütarlapsi..
Saksakeele võtsin ka lisaks TLÜ'st, sest me ei saa esimesel semestril omale vabaaineid veel valida, sest ootame ÕISi paroole jätkuvalt.

lisaks sellele mul on tegelikult päris korralikult pildimaterjali kogunenud, aga ma ometigi ei viitsi kätte võtta ja neid sorteerida.

Näe, käisin saarel (fotod)

oh neid lapsi.. täpselt nii palju kui ma jõudsin/viitsisin sorteerida.

Indigolapsed ja Avo Tamme

Selle nädalavahetuse kõige kordaläinum üritus. Ei kahetse karvavõrdki seda, et Tartust varem ära tulin selle jaoks. Seda kontserti on raske sõnadesse panna, aga see mõjus.

57 sekundiga pasun valmis meisterdada on võimas.
Peale kontserti läksime Roosikrantsi hostelisse aftekale.


Hommikul läksime Jaanika juurde, kust me ta õega pidime esimese trolli peale minema.
Tark Johanna oli loomulikult valet päeva vaadanud ja me lõpuks ikka läksime taksoga.

Nii tore..

Ma sain sel aastal esimest korda rulluisud jalga. Nii võõras tunne oli sõita, kuid ma nautisin iga sekundit. Isegi see hetk kui taksojuht mind peaaegu alla ajas ei heidutanud mind, sest Tallinnas on see tavaline. esimeses klassis oli mul vist kõige tõsisem kokkupõrge autoga, sain autolt laksu ja veeresin mõned korrad veel auto ees. Ja siis ka kukkus autojuht veel sõimama, kui õuealal kihutas ja inimesi tähele ei pane. Tõusin püsti ja läksin trolli peale, pensionäärid ahhetasid, tahtsid mulle kiirabi kutsuda. Mina aga kangekaelne läksin trenni. Parajalt valus oli, ja mu keha oli lilla lauguline sinikatest. Emale ma valetasin, et kukkusin trennis.

Pinginaabril on ka armastus pähe hakanud, ta kohe särab. Kevad on temasse ulakuse ja krutskid kohe eriti esile toonud. See on isegi tore, saab veeldi rohkem naerda.

Küpsetan kooki ja õpin ajalugu (9 kriisi detailsusteni)

mis toimub?

kevadväsimus ? ületöötamine ? tüdimus? segadus ? masendus..
Sellistel juhtudel on kõige lihtsam emotsioonitus, kuid ka siis inimesed paanitsevad.
Inimesed on ümberringi nii tusased, väsinud ja hajameelsed.

Kõige jubedam on see, et see nakatab.

Just for the fun

Matemaatika proovieksamiks valmistumine on täies hoos. Isegi kõik vanad matemaatika vihikud tõstsin kapist alla, mis on aastate jooksul alles jäänud. Vihikutega on see, et peale kõige sissekirjutatu leiab sealt ka palju paberilehti kirjavahetuste, joonistuste, emoteemaga.. Mõnikord on need paberilehed isegi vastavuses aine teemaga. Tõesti kasulik leid oli eelmise aasta matemaatika ülemineku eksam. Leidsin ka ühe luuletuse kuskilt vahelt, mille kirjutasin aastaid tagasi ja see on lausa nii irooniline ja hale, et ajas mind ennaskti naerma. Irooniline on näha isikut ja leida temale kirjutatud luuletus samal päeval.

Mu hing on lõhenenud,
me suhe on pea et purunenud
ning mina ikka põgenen meist.
Vajaksin eluviisi, hoopis midagi teist.

Ma igatsen su kutsika ilmet,
justkui ootaksin imet:
tänu millele me oleksime jälle koos
ja ei langeks mitte üks roos
võõralt mehelt mu ukse lävele

ning pane tähele !
Tõde, mis haiget tegi sinule
on lausa piinav, sisemust rebestav minule

pisarad voolavad päevast päeva
mõistes, et pole näinud vaeva
mitte piisavalt, et muuta end
kõik see näidend
meie vahel, meie ümber..
kuid sa muutumatuks jääd, vaikib ka su hääletämber.

Koos olles sa seisad meelsamini vaikides,
kuulates. Su kõrval lõpmatult rääkides,
kui sa lõpuks võtad mul ümbert kinni
ning sinult seejärel ei saa ma silmi.

Harjuda tegelikult võiks ju vaikusega
sina lepiksid suudluse ja paitusega
mille järel tunduks kõik helgem
ja maailmapilt oleks nähtav, selgem

Taeva maaliksin siniseks ja pimestatud päike,
kaob torm mu südamest ja äike
pikseid väljapoole lööb.
Meid valvab tähistaevas, miljardid silmad öös.
Kas poleks perfektne, meie kaks
ja nii alatiseks ?

Kohutav, kas pole ?
Hea, et ma peidan oma "luuletusi" veidrates kohtades peidus, niiet keegi nende lugemiseni ei jõua ja ma isegi unustan nende olemasolu kuni need aastad hiljem juhuslikult avastan

Killukesi miniketsu dialoogidest

Kõigi lemmik stoori..
3 aastane Lana siseneb mu tuppa, kui me Assega proovisime filmi vaadata. Õde tuli Asse kõrvale ja pani mõlemad tema käed ümber minu.
Asse : No kas nüüd on kõik Hästi?
Lana vaatab sellise kahtlustava näoga ja lausub: Ei, teil on riided seljas.
***
Mul on külas Siim ja Asse. Tuleb lana, hüppab Assele sülle ja karjub: Lähme mürame teises toas !
See oli loomulikult Tuisk, kes selle kõik nilbeks pööras.
***
Mõni aeg tagasi käisin õel lasteaias järgi.
Tema räägib: Tead, ma ütlesin ükskord Assele, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks.
Mina: Või nii ?
Tema: Ja ta ei tulnudki
Mina: Aga miks sa siis seda tegid ?
Tema: Ma ei tahtnud teda enam sinuga näha
Ma ei tegele oma poisssõprade maha jätmisega, mul on väike kloon, kes teeb seda minu eest.
***
Lana: Tahan minna Johanna kohvikusse!
Mina: Ei, ma küpsetan täna kooki, kirssidega. Pealegi Johanna töötab nüüd ju Tartus.
Lana: mina ei söö ju rosinaid
Mina: Mis rosinatest sa veel räägid ?
Lana: Kui viinamari kuivab ära, muutub ta mustikaks. Mustikaid mina ei söö
Mina: mustikad ? äkki sa mõtlesid rosinaid ?
Lana: Oi , meelest läks.
Mina: Aga kook on ju kirssidega.
Lana: Noh, neid ma ka ei söö siis.
***
Täna käisin jälle tal järgi lasteaias
Lana: Ma tahan Basseini ujuma
mina: Täna ei saa, Marek tuleb mu arvutit parandama.
Lana: Milline Marek?
Mina: See suure kõhuga, keda meie kutsume Õudikuks ja kellele sina kalamagneti kinkisid laupäeval
Lana: Aaa, aga teine Marek oli ju ka, tema oli õhuke ja teda ma kartsin.